Teaduskohvik

Käisin külma trotsides Wilde verandal kuulamas, kuidas kohvikus teadust tehakse. Läksin siis sellise kuulutuse ohvriks:

Miks pubekad hommikuti voodist välja ei saa?. Kuidas mesilased aega teavad? Kas meie lapselapsed elavad maailmas, kus uni on tabu? Kuidas luuakse ravimite abil 24/7 sõdureid? Miks saavad inimesed infarkte enamasti varahommikutel? Tule arutama neid ja teisi küsimusi Russell Fosteriga, kes teeb meile sissejuhatuse kronobioloogiasse. Saate teada, et maailm on täis looduslikke rütme ning mõelda sellele, kuidas mõjutab tänapäeva arenenud ühiskonna elustiil inimeste ja ühiskonna tervist. Arutleme, millised on meie valikud: kas jätkata elu 24/7 tempos või naasta bioloogiliste elurütmide juurde?

Väga tänuväärt idee ja inspireeriv reklaam - seletatakse ära, millepärast me kolmandiku oma elust veedame imelikus kaalikalaadses seisundis.

Tundub, et (neuro)bioloogia on selline teadus, kus tehakse mingi katse, vaadatakse, et ohoo, ilus graafik, pannakse tulemuse kirjeldus kuskile suurde raamatusse veel üheks lauseks ja ongi hea. Tänu sellele on raamatud nagu 'Principles of Neurology' ja 'Principles of Molecular Biology' tuhandeid lehekülgi pikad, fakte täis tuubitud - aga alusprintsiipe, põhjusi, mustreid ei ole.

Seepärast tekitas minus võõrastust veel üks selline loeng, kus antakse ette toredaid tulemusi (öösel on raskem tööd teha; keha harjub ajavahega, aga mitte öötööga; magades ja ärkvel on inimese keha parameetrid erinevad; mõned inimesed on hommikuinimesed ja teised jälle õhtuinimesed jne jne) - ilma põhjenduseta rohujuure tasemel, kuidas asjad töötavad. Ma tegelikult juba tean, et ma magan öösiti, ja harilikult üks kord päevas, ja mul on halb kui ma ei tee seda. Aga miks ma üldse magan? Miks mõned kalad ei maga? Kuidas on meie bioloogiline kell timmitud täpselt 24h peale, mitte 23.88?

Saingi oma maailmavalust lahti - soovin tulevasteks koosviibimisteks rohkem intuitsiooni, põhjuslikke seoseid ja arutlust ning vähem narratiivi!