Intervjuud

Mul pole varem nagu õieti intervjuusuid olnud. Nüüd oli siis kohe viis järjest. Võtsin hommikul ühe kohvi ja mõtlesin, et kui halb see ikka olla saab.

1. Enright - tuli ja rääkis mida ta teeb ja mina aegajalt suskisin mõne küsimuse vahele ja äkki teeme veel koostööd natukene.

Ise rääkisin: 10 minutit. Läks: hästi.

2. Bateman - oli peaaegu kogu aja vait. Ma polnud selleks valmis, et pean ise intervjuul rääkima hakkama. Siis grillitigi mind pool tundi, kuni lõpuks minu seletus, miks ma eelistan HMM-e SVM-idele venis liiga pikaks ja ma ei teadnudki, et bakteritel on multistabiilset RNAd. Lõpuküsimuseks polnud ka üldse valmis - mida sa veel tahaksid mulle öelda? Pingviinid on toredad?

Ise rääkisin: 25 minutit. Läks: nii nagu teistelgi, et lihtne just polnud.

Peale seda siis peksin pead vastu seina 10 minutit, jõin ära kolm kohvi, ja olin nagu Duracelli jänes.

3. Parkhill - rääkis nii palju oma bakteritest, et poole aja peal pidin talt küsima, kas ta minu kohta ka midagi teada tahab. Vastus oli, et 'loomulikult selleks see intervjuu siin mõeldud on ja mul on tegelikult igasugu küsimusi sulle, mis on väga tähtsad ja huvitavad, sest selleks sa ju siin oledki et me saaksime sulle hinnangu anda ja üks nendest küsimustest on et ... umm... miks sa siia tulla tahad?' Ja siis jälle bakteritest.

Ise rääkisin: 5 minutit. Läks: naljakalt.

4. Durbin - temaga saime kenasti jutu peale, talle meeldisid minu vastused ja mulle tema valdkond.

Ise rääkisin: 15 minutit. Läks: hästi.

5. Hubbard - küsis, et äkki ma oskan valkude voltimise probleemi (raskemaid asju üldse) kiirelt ära lahendada. Jäin kahjuks vastuse võlgu.

Ise rääkisin: 15 minutit. Läks: normaalselt.

Kui Durbinil intervjuud läbi said, siis istusime temaga veel kohvi taga ja rääkisime asjadest - sain koduülesandeid, mida pole siiani avanud.